Ehitusjäätmete sorteerimine objektil enne konteineri saabumist

Konteiner ise ei sorteeri midagi – see on ainult mahuti. Kui sinna visatakse segamini puit, kivi, kips ja pakendid, saab käitleja kätte segakoorma, mille edasine lahutamine toimub käsitsi liinil ning see kajastub hinnas. Kui aga objektil on materjal juba liigiti eraldatud, saab tellida puhta fraktsiooniga konteineri (näiteks puhas puit või puhas betoon), mille käitlus on odavam.

Teine põhjus on ruum. Kui objektil on kohe alguses selge plaan, kuhu milline materjal koguneb, ei teki juhuslikke hunnikuid, mis segavad liikumist ja mille läbi töötajad kõnnivad – nii tekib vähem sekundaarset segunemist.

Kolmas põhjus on ajaline surve. Kui konteiner on juba objektil ja töömees seisab prahiga käes, otsustab ta pigem kiiremini ja visatakse sinna, kuhu parasjagu lähemal. Kui hunnikute plaan on paigas enne tööde algust, on otsustamine juba automaatne, mitte hetkeimpulss.

Näide: kaks objekti, sama maht

Kujutame ette kahte sama suurusega korteriremonti. Esimesel objektil visatakse kõik prahihunnikusse jooksvalt kokku ja konteiner tellitakse alles siis, kui koridor on juba risus. Teisel objektil on juba esimesel tööpäeval kokku lepitud, kuhu läheb kips, kuhu puit ja kuhu segaolme. Mõlemal objektil tekib lõpuks sama kogus jäätmeid, kuid esimesel juhul saab käitleja kätte ühe segakoorma, teisel juhul mitu puhast fraktsiooni – ning erinevus kajastub otse käitlushinnas.

Enne esimest lammutuslööki tasub objektiplaanile märkida vähemalt kolm kuni viis kogumispunkti. Väikesel objektil piisab kolmest, suuremal ehitusplatsil võib neid vaja minna rohkem.

• Puit – lauad, prussid, uksed, aknaraamid (ilma klaasita)
• Kivimaterjal – betoon, tellis, plaadid, krohv
• Kips ja kipsplaat – eraldi, kuna segunedes betooniga rikub taaskasutuse
• Metall – torud, profiilid, armatuur, uksehinged
• Pakendid ja segaolme – kile, papp, toidupakendid

Iga punkt peab olema füüsiliselt eraldatud – kas suurema vahemaa, ehitusaia tüki või lihtsalt selgelt märgitud alaga. Kui hunnikud on kõrvuti ilma piirita, hakkavad need paari päevaga niikuinii kokku sulama.

Kitsa objekti erilahendus

Kui ruumi napib – näiteks korteriremont või tänavaäärne majaobjekt –, ei ole viie hunniku jaoks kohta. Sel juhul tasub prioriseerida kaks kuni kolm suurimat fraktsiooni (tavaliselt kivimaterjal ja puit) ning ülejäänu koguda ühte segakonteinerisse, mis on väiksem kui täielik segaolme koorem, kuid ei nõua nii palju ruumi kui viis eraldi hunnikut.

Plaani uuendamine tööde käigus

Hunnikute plaan ei pea jääma muutumatuks kogu objekti kestel. Lammutusfaasis domineerib kivimaterjal ja puit, viimistlusfaasis aga pakendid ja segaolme. Tasub plaan üle vaadata iga suurema tööetapi alguses ja vajadusel kogumispunkte ümber tõsta, et need vastaksid parasjagu tekkivale jäätmeliigile.

Sildid tuleb panna silmapaistvale kõrgusele, mitte hunniku sisse, kust need kaovad esimese koormaga. Toimivad lihtsad A4 sildid ilmastikukindlas taskus, kinnitatud ehitusaia posti või puitkerise külge.

Mida sildile kirjutada

• Materjali nimetus (nt "puhas puit – ilma naeltega ei sobi")
• Mis EI tohi sinna sattuda (nt "ilma kipsita")
• Vastutava töömehe nimi või number

Kui objektil vahetuvad meeskonnad, tasub reeglid ka suuliselt igal hommikul üle korrata – silt üksi ei jää alati märgatuks, eriti kui kiirustatakse.

Hea praktika on lisada siltidele ka lihtne pilt või näidis materjalist, eriti kui objektil töötab inimesi, kelle jaoks eestikeelne tekst pole esimene keel. Visuaalne vihje väldib arusaamatusi kiiremini kui pikk sõnastus.

Sildid vs. reaalsus objektil

Praktikas kipuvad sildid ajapikku kaduma – need lendavad tuulega minema, kastuvad läbi või lähevad muda alla. Tasub arvestada, et silt on ainult üks osa süsteemist, mitte lõplik lahendus. Kui objektijuht käib hunnikuid regulaarselt üle vaatamas, saab sildi kaotsimineku kiiresti märgata ja uue üles panna, enne kui hunnik jõuab valesti täituda.

Kui vastutus on hägune, ei sorteeri lõpuks keegi – iga tööline eeldab, et keegi teine korrastab. Toimiv mudel on määrata üks inimene (tavaliselt objektijuht või brigadir), kes kontrollib hunnikuid kord päevas ja annab tagasisidet, kui midagi on valesse kohta visatud.

Suuremal objektil tasub see kirjutada ka alltöövõtulepingusse: iga tööde etapi lõpus jääb vastava ala korrastamine ja sorteerimine selle etapi teostaja kohustuseks, mitte üldise koristuse ülesandeks kuskil kaugemas tulevikus.

Kui objektil töötab mitu erinevat brigaadi (nt lammutus, elekter, torutööd), tasub igale meeskonnale määrata oma vastutusala – nii ei teki olukorda, kus keegi eeldab, et elektrik korrastab oma jäägid, samas kui elektrik ise arvab, et see on üldkoristaja ülesanne.

Igapäevane kontroll: mida vaadata

• Kas hunnikud on endiselt eraldi, mitte omavahel kokku sulanud
• Kas sildid on veel loetavad ja õiges kohas
• Kas mõni ese vajab ohtliku jäätmena eraldamist
• Kas mõni fraktsioon on täitumas ja vajab peagi äravedu

Mõned materjalid tohib rahulikult koos hoiustada, teised rikuvad üksteist kokku sattudes kogu fraktsiooni väärtuse.

• Sobib kokku: erinevat liiki puhas puit (lauad, prussid, spoonplaat)
• Sobib kokku: erinevad kivimaterjalid (betoon, tellis, krohv) väiksemates kogustes
• EI sobi kokku: kips ja betoon – kipsi sisaldus rikub betoonijäätme taaskasutuse
• EI sobi kokku: värvitud või immutatud puit puhta puiduga
• EI sobi kokku: mistahes ohtlik jääde tavajäätmega

Piirijuhtumeid tuleb objektil ette pidevalt – näiteks kas naeltega puit sobib puhta puidu hunnikusse. Üldreegel on, et väike kogus naelu ei riku fraktsiooni, kuid suures koguses metallosadega puit (näiteks vanad uksed koos hingede ja lukkudega) tasub suunata pigem segapuidu hunnikusse, kus segunemine pole nii kriitiline.

Sagedased piirijuhtumid

• Vineer ja OSB-plaat liimiga – enamasti sobib puhta puidu hulka, kuid suurtes kogustes tasub küsida käitlejalt üle
• Krohvitud tellis – loetakse tavaliselt kivimaterjaliks, kui krohvikiht on õhuke
• Vanad aknad koos klaasiga – klaas tuleb eemaldada enne, kui raam läheb puidu hulka
• Kipsplaadi jäägid koos värvikihiga – siiski eraldi kipsi hunnikusse, mitte tavajäätmesse

Segakoorma puhul peab käitleja materjali käsitsi või tehniliselt läbi sorteerima, enne kui midagi saab taaskasutusse suunata. See lisatöö kajastub hinnas ning lisaks langeb sageli ka taaskasutusse mineva materjali osakaal, sest osa segunenud jäätmest ei ole enam ümbertöötlemiskõlblik.

Liigiti kogutud puhas fraktsioon – näiteks puhas puit või puhas betoon – on käitlejale lihtsam ja odavam menetleda, mistõttu on ka konteineri tellimine sellisel juhul soodsam kui sama mahuga segaolme konteiner.

Praktikas tähendab see, et objekt, kus sorteerimine on läbi mõeldud, säästab raha mitte ainult konteineri hinnas, vaid ka ajas – puhta fraktsiooniga konteineri saab sageli kiiremini tühjendada ja uuesti kasutusele võtta, kuna käitlejal ei ole vaja koormat esmalt sorteerimisliinile suunata.

Väike investeering, mis end ära tasub

Sorteerimise korraldamine nõuab objektil natuke rohkem esialgset planeerimist – sildid, kokkulepped, aja kulutamine hunnikute jälgimisele. See ajakulu on aga marginaalne võrreldes sellega, mida hiljem säästab käitlushinna vahes ja kiiremas konteineri ringluses.

Kui objektil tekib mitu puhast fraktsiooni, tasub kaaluda mitut väiksemat konteinerit ühe suure asemel. Väiksema objekti puhul sobib sageli 8 või 10 m³ konteiner ühe fraktsiooni jaoks, suuremal lammutusobjektil võib puhta betooni või puidu jaoks olla mõistlik tellida 15 või 20 m³ maht.

Kui objektil ruumi napib mitme konteineri jaoks korraga, saab neid tellida järjest – üks fraktsioon täis, ära vedu, järgmine konteiner samale kohale.

Väikesed kogused ja segafraktsioonid

Kui mõnda fraktsiooni tekib väga vähe – näiteks paar kandikutäit metalli või mõned kipsplaadi jäägid –, ei tasu selle jaoks eraldi konteinerit tellida. Väiksemad kogused kogutakse tavaliselt suurtesse kottidesse või kastidesse ja viiakse käitluspunkti eraldi, säilitades konteineris siiski puhtuse.

Mitme konteineri planeerimine korraga

Suuremal objektil, kus tekib nii puhas puit, puhas betoon kui ka segaolme, tasub konteinerite tellimine ette planeerida terveks tööde perioodiks, mitte reageerida alles siis, kui üks hunnik on juba üle ääre kasvamas. Nii saab konteinerid ajastada nii, et need on objektil täpselt siis, kui vastav fraktsioon valmis on, ilma et hunnikud vahepeal maapinnal seisma jääksid.

Vihmane ilm mõjutab eriti kipsi ja puitmaterjali – vees läbimärg kips muutub raskeks ja hakkab lagunema, mis segab selle edasist käitlust. Kui ilmaprognoos näitab pikemat sadu, tasub kipsihunnik katta kilega või ajastada selle konteinerisse suunamine enne sademeid.

Ka lammutustööde järjekord mõjutab sorteerimist – kui esmalt eemaldatakse kõik puit- ja metallosad ning alles seejärel lammutatakse kivikonstruktsioon, tekib loomulikult puhtam kivimaterjali fraktsioon, kuna sinna ei satu enam segamini muid materjale.

Talvine sorteerimine

Külmal ajal muutuvad hunnikud jäätunult raskemini eraldatavaks – näiteks jäätunud kips ja puit võivad tunduda üheks massiks. Kui objektil tehakse töid talvel, tasub hunnikuid katta ja jälgida, et lumi ei matab sildid ega piirded ära, mistõttu kaob ka visuaalne eraldusjoon fraktsioonide vahel.

Enne kui helistad konteineri tellimiseks, tasub objektil üle vaadata järgmised punktid – nii saab kohe algusest peale valida õige konteineri suuruse ja arvu.

• Kas kogumispunktid on objektiplaanile märgitud ja füüsiliselt eraldatud
• Kas igale hunnikule on pandud loetav silt materjali ja keelatud sisu kohta
• Kas on määratud üks vastutav inimene, kes hunnikuid regulaarselt kontrollib
• Kas ohtlikud jäätmed on juba eraldi kogutud, mitte hunnikute sees
• Kas alltöövõtjad teavad, milline fraktsioon kuhu kuulub
• Kas arvestatud on ilmastikuga (kipsi ja puidu kaitse sademete eest)

• Hunnikud tekivad juhuslikult, ilma eelnevalt märgitud kohtadeta
• Sildid pannakse üles alles siis, kui hunnik on juba pooleldi segunenud
• Keegi konkreetne ei vastuta igapäevase kontrolli eest
• Kipsplaadi jäägid visatakse betoonijäätme hulka
• Ohtlikud jäätmed (värvipurgid, akud) jäävad tavajäätme hunnikusse seisma
• Konteiner tellitakse liiga hilja, mistõttu on hunnikud juba segunenud enne selle saabumist
• Alltöövõtjatele ei ole selgelt kommunikeeritud, milline fraktsioon kuhu kuulub
• Hunnikute plaani ei uuendata tööde etapi vahetudes, mistõttu tekivad vale koha peale uued jäägid