Kuidas arvutada jäätmete maht enne konteineri tellimist

Kui lammutad põrandat, katust, seina või koristad hoovi kindla pindalaga, on lihtsaim viis korrutada pindala materjali paksusega. Näiteks kui lammutad 80 m² parketi koos aluskihiga, mille kogupaksus on 4 cm (0,04 m), saad mahuks 80 × 0,04 = 3,2 m³.

Sama loogika kehtib katusekatte, betoonpõranda kihi või krohvi eemaldamisel. Oluline on mõõta paksust mitmest kohast, sest see varieerub sageli 10–20% ulatuses. Kui pindala on ebaühtlane (näiteks L-kujuline ruum), jaga see lihtsamateks ristkülikuteks ja arvuta iga osa eraldi.

Näide: garaaži betoonpõranda lammutus

• Põranda pindala: 24 m²
• Betoonikihi paksus: 10 cm (0,1 m)
• Terve materjali maht: 24 × 0,1 = 2,4 m³
• Lisa kohevuskoefitsient (vt allpool) ja saad tegeliku konteinerimahu

Näide: seinte krohvi eemaldamine

• Seinapind: 45 m², krohvikihi paksus 2 cm (0,02 m)
• Terve materjali maht: 45 × 0,02 = 0,9 m³
• Kuna krohv puruneb eemaldamisel peeneks tolmuks ja tükkideks, kasuta kohevuskoefitsienti 1,4–1,5
• Tulemus: umbes 1,3–1,4 m³ konteinerimahtu

Kui haljastusjäätmed, lammutusjäägid või kolimisel üle jäänud kraam on juba hunnikusse kogutud, saab mahtu hinnata geomeetrilise kujundi kaudu. Enamik hunnikuid meenutab lamedat koonust või prisma.

• Koonusekujuline hunnik: maht ≈ 0,26 × läbimõõt² × kõrgus
• Piklik vall (nt oksad, mullad): maht ≈ pikkus × laius × keskmine kõrgus × 0,5
• Ebaühtlase hunniku puhul mõõda mitmest kohast kõrgust ja arvuta keskmine

See meetod annab hea ligikaudse tulemuse, kuid alahindab tavaliselt tegelikku mahtu, sest hunniku sisemuses on tihti rohkem materjali kui pindmine mõõtmine näitab. Seetõttu tasub tulemusele lisada 10–15%.

Näide: haljastusjäätmete hunnik pärast hekilõikust

• Hunniku läbimõõt: 3 m, kõrgus: 1,2 m
• Maht: 0,26 × 3² × 1,2 ≈ 2,8 m³
• Kuna oksad on kobedad ja jätavad palju õhku, ei lisata täiendavat kohevuskoefitsienti — hunniku mõõtmine juba arvestab paisumisega
• Lisa siiski 10% varu ettenägematute lisaoksaste jaoks: kokku umbes 3,1 m³

Kui tegemist on koduse koristuse, keldri või pööningu tühjendamisega, on lihtsaim viis lugeda kokku täidetud 120-liitrised prügikotid. Üks 120 l kott vastab 0,12 m³-le.

Näide: keldri tühjendamine

• 20 tükki 120 l kotitäit sega-praht: 20 × 0,12 = 2,4 m³
• Lisaks 5 suuremat eset (vanad mööbliesemed), mis ei mahu kotti: hinnanguliselt 0,3 m³ tükk = 1,5 m³
• Kogumaht: 2,4 + 1,5 = 3,9 m³

See meetod on eriti mugav siis, kui tellid suurjäätmete äravedu või korteri tühjendamise teenust ja pead teenusepakkujale koguse kohta ette teadma anda. Sama loogikat saab kasutada ka objekti või büroo tühjendamisel, kus segunevad paberijäätmed, mööbel ja väiksem elektroonika.

Kui kotte on väga palju (üle 50), tasub arvutus üle kontrollida ka pindala- või hunnikumeetodiga — suure koguse puhul on koti-loendus üsna aeganõudev ja ebatäpsem kui teised meetodid.

Kõige sagedamini alahinnatakse just seda tegurit. Terves konstruktsioonis olev materjal on tihedalt pakitud, kuid lammutamisel ja purustamisel see paisub — tekivad õhutaskud, ebakorrapärased servad ja tükkidevahelised vahed.

• Betoon ja telliskivi: kohevuskoefitsient 1,3–1,5 (maht suureneb kuni poole võrra)
• Puit (lammutuslaudis, prussid): 1,2–1,4
• Kipsplaat ja krohv: 1,4–1,6
• Mullad ja pinnas: 1,15–1,25
• Segapraht (renoveerimisjäägid): 1,3–1,5

Praktikas tähendab see, et 2,4 m³ terves olekus betooni annab pärast lammutamist 3–3,6 m³ konteineri täidist. Kui jätad selle arvestamata, on üllatus konteineri liiga vara täis saamine.

Kohevuskoefitsienti mõjutab ka lammutusviis: käsitsi lammutades tekib tavaliselt suuremaid ja ebakorrapärasemaid tükke kui masinaga purustades, mistõttu kasuta käsitsi lammutuse puhul pigem koefitsientide ülemist piiri.

Isegi hoolika arvutuse korral tasub lõpptulemusele lisada 10–20% varu. Põhjuseid on mitu: materjal ei mahu konteinerisse päris tihedalt, osa esemetest on ebakorrapärase kujuga ning tööde käigus selgub tihti lisamaterjali, mida algul ei arvestatud.

Näiteks kui arvutuse tulemus on 8,5 m³, vali pigem 10 m³ konteiner kui 8 m³. Vahe tellimuse maksumuses on tavaliselt väiksem kui teise koorma tellimise kulu ja ajakadu.

Varutegurit tasub eriti arvestada objektidel, kus töö kestab mitu päeva ja täpset lõppmahtu on raske ette näha — näiteks maja täielikul renoveerimisel, kus lammutuse käigus avastatakse sageli lisamaterjali seinte, lagede või põrandate seest.

Konteineril on peale mahupiirangu (kuupmeetrid) ka kaalupiirang, mis sõltub veokist ja teekattest. Kergete materjalide puhul (puit, isolatsioon, kolimiskraam) jääb tavaliselt ees mahupiirang — konteiner saab visuaalselt täis enne, kui kaalupiir ületatakse.

Raskete materjalide puhul (betoon, telliskivi, pinnas, kivid) on olukord vastupidine: juba suhteliselt väike maht võib olla nii raske, et konteinerit ei tohi enam täis panna. Seetõttu tuleb selliste materjalide puhul arvutada nii maht kui ka orienteeruv kaal ning valida see, mis on piiravam.

• Kerged materjalid (puit, praht, mööbel, isolatsioon): mahupiirang on tavaliselt otsustav
• Rasked materjalid (betoon, kivid, pinnas, katusekivi): kaalupiirang on tavaliselt otsustav
• Segakoorma puhul arvuta mõlemad ja vali konservatiivsem tulemus

Kombineerime kõik meetodid ühte reaalsesse olukorda. Lammutatakse 60 m² eterniidita katus koos aluslaudisega ja soojustusega.

• Laudis: 60 m² × 0,025 m = 1,5 m³ tervet materjali → kohevusega × 1,3 = 1,95 m³
• Mineraalvill soojustus: 60 m² × 0,15 m = 9 m³ tervet materjali → kohevusega × 1,5 = 13,5 m³ (kokkusurutuna pakendisse tunduvalt vähem, vt eraldi juhendit isolatsioonijäätmete kohta)
• Sarikad ja prussid (eraldatud puit): hinnanguliselt 2 m³ kohevusega
• Kokku ligikaudu 17–18 m³ enne varutegurit

Kuna sellises mahus on otstarbekas materjal liigiti eraldada — puit omaette, soojustus omaette —, tasub kaaluda kahte eraldi konteinerit või ühte suuremat 15–20 m³ konteinerit koos eelneva sorteerimisega. Vaata ka lammutusjäätmete äraveo lehte täpsema korralduse kohta.

Kui sama objekti juures lammutatakse ka vundament või tehakse pinnasetöid, tasub need arvutada täiesti eraldi — pinnase kaal ületab kiiresti mahupiirangu ja vajab tavaliselt oma konteinerit, isegi kui mahult tundub kogus väike.

• Kohevuskoefitsiendi unustamine — arvutatakse ainult terve materjali maht
• Segapraht ja puhas materjal pannakse samasse arvutusse, kuigi tihedus erineb suuresti
• Ei arvestata, et suured esemed (mööbel, uksed) jätavad konteinerisse tühja ruumi
• Varutegurit ei lisata ja konteiner saab täis enne töö lõppu
• Ehitusprahk ja pinnas arvutatakse kokku, kuigi pinnas vajab tihti eraldi konteinerit
• Kaalu ei kontrollita, kui koormas on raskeid materjale — konteiner näib visuaalselt pooltühi, kuid on juba kaalult piiri peal

Enne kui helistad konteineriteenuse pakkujale, tasub arvutus paberile või telefoni märkmikku üles kirjutada. Nii ei jää ükski oluline number meelest ära ja sul on täpne alus konteineri suuruse valikuks.

• Kirjuta üles iga materjali pindala või hulk eraldi (nt puit, kips, betoon, pinnas)
• Märgi iga materjali kohta paksus või ühiku maht (nt m³ ühe eseme kohta)
• Korruta kohevuskoefitsiendiga vastavalt materjalile
• Liida kõikide materjalide mahud kokku
• Lisa 10–20% varutegur lõpptulemusele
• Kontrolli, kas raskete materjalide puhul ei ületa kaal konteineri piirmäära
• Vali lähim suurem standardsuurus (nt 6, 8, 10, 12, 15 või 20 m³)

Kui objektil tekib mitut liiki jäätmeid (näiteks nii puit kui ka betoon), on kasulik teha see arvutus iga materjali kohta eraldi ja alles seejärel otsustada, kas materjalid mahuvad ühte konteinerisse või vajavad eraldi koormat. Segamaterjalide puhul on turvalisem pigem üle kui alla arvutada, sest lisakoorma tellimine hiljem tähendab lisaootamist ja tõenäoliselt lisakulu.

Näide: väikese remondi kontrollnimekiri

• Vannitoa kipsseinad: 12 m² × 0,1 m (koos profiiliga) = 1,2 m³ → × 1,5 = 1,8 m³
• Vana põrandakate: 8 m² × 0,03 m = 0,24 m³ → × 1,3 = 0,3 m³
• Suuremad esemed (vann, kraanikauss): hinnanguliselt 0,6 m³
• Kokku enne varutegurit: 2,7 m³, koos 15% varuga umbes 3,1 m³ — sobib 4–5 m³ konteiner

Üks sageli unustatud tegur mahu arvutamisel on see, kuidas materjal konteinerisse satub. Kui erinevad jäätmeliigid — puit, metall, segapraht, pakend — visatakse kõik läbisegi ühte konteinerisse, jäävad esemete vahele suured õhutaskud ning tegelik täidetud maht kasvab kiiresti suuremaks kui arvutuslik tulemus.

Kui materjal sorteeritakse juba tekkekohas liikide kaupa, saab iga konteinerit palju tihedamalt täita: sarnase kujuga esemed (näiteks lauad, plaadid, torud) laotakse üksteise kõrvale ja peale, mitte visatakse juhuslikult. See võib mahutuse erinevust anda kuni 20–30%, eriti suuremate ja ebakorrapärase kujuga esemete puhul.

• Puit eraldi: lauad ja prussid laotakse pikuti, tihedus paraneb märgatavalt
• Metall eraldi: sageli väärtuslik ja kergesti eraldatav, ei tasu segapraht konteinerisse visata
• Pakendijäätmed (papp, kile): kokku surudes vähendab mahtu märkimisväärselt
• Segapraht (mida ei saa liigiti eraldada): arvesta kõige suurema kohevuskoefitsiendiga

Praktikas tasub liigiti kogumist kaaluda alati, kui objektil tekib piisavalt suur kogus erinevaid materjale ja ruumi on mitme konteineri jaoks. Väiksemate koguste puhul, kus üks konteiner täidetakse kiiresti, ei pruugi eraldi sorteerimine olla ajaliselt otstarbekas — siis tasub pigem arvestada suurema varuteguriga.