Jäätmete sorteerimine ettevõttes: praktiline korraldus

Enne kogumispunktide paigutamist tasub nädala või kahe jooksul jälgida, mis jäätmeid ettevõttes tegelikult tekib. See ei pea olema keeruline uuring — piisab tähelepanekust, mis prügikastidesse kõige rohkem koguneb ja kust need kogused pärinevad.

• Kontoris domineerivad tavaliselt paber, papp ja pakendid (kohvitopsid, toidupakendid)
• Laos ja tootmises tekib enim pappi, kilet ja puitpakendeid
• Kaupluses on põhilised pakendijäätmed ja transpordipakendid (kartongid, kile)
• Töökojas lisandub tavajäätmetele metall, õlijäätmed ja mõnikord ka ohtlikud jäätmed

Vooanalüüsi tulemus annab vastuse kahele küsimusele: milliseid jäätmeliike tasub üldse eraldi koguda ja millises koguses. Väikeses kontoris, kus tekib nädalas paar kilo pappi, ei ole mõtet luua eraldi suurt kogumispunkti — piisab ühest kastist köögi juures. Laos, kus pappi koguneb päevas mitu kotitäit, on vaja juba läbimõeldud süsteemi purustamise ja kogumise jaoks.

Millised jäätmeliigid tasub eraldi koguda

Reeglina tasub liigiti koguda need jäätmeliigid, mida tekib regulaarselt ja piisavas koguses, et eraldi kogumine end ära tasuks — nii aja kui ka mahutite mõttes. Väikeses koguses tekkivate erandlike jäätmete (nt üksik vanapaber kord kuus) jaoks pole tavaliselt mõtet eraldi püsivat punkti luua, vaid neid saab käidelda juhtumipõhiselt.

Kogumispunkti asukoht mõjutab sorteerimise õnnestumist rohkem, kui esmapilgul tundub. Kui punkt on töötaja igapäevasest teekonnast eemal, tekib kiusatus visata jäätmed lähimasse kasti — olenemata sildist.

• Paiguta põhipunktid kohtadesse, kust jäätmed loomulikult tekivad — köök, printeri juures, pakkimisala
• Vali üks kesksem kogumispunkt suurema mahu jaoks (nt papi press või suurem konteiner), kuhu väiksemad kastid regulaarselt tühjendatakse
• Väldi olukorda, kus töötaja peab jäätmete äraviskamiseks minema mitu korrust või pikk vahemaa — see suurendab valesse kasti viskamise tõenäosust
• Kauplustes ja laoruumides paiguta pakendite kogumispunkt lähedale kaubale vastuvõtu- ja lahtipakkimisalale

Kahetasandiline süsteem — väikesed kogumispunktid tekkekohtade lähedal ja üks keskne suurem koht — töötab enamikus väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes hästi. See vähendab nii jäätmete valesti sattumist kui ka koristajate koormust.

Mahutite arv ja suurus peaksid tulenema vooanalüüsist, mitte vastupidi. Liiga suured mahutid, mis täituvad aeglaselt, hakkavad haisema või koguvad tolmu; liiga väikesed mahutid tähendavad, et need tuleb tühjendada liiga tihti, mis omakorda tekitab hooletust.

• Kontoris piisab tavaliselt väikestest lauakastidest paberi jaoks ja ühest suuremast pakendikastist köögi juures
• Laos ja tootmises tasub kaaluda suuremaid koguja-mahuteid või pressitud papi jaoks eraldi kogumissüsteemi
• Kui jäätmemaht kasvab hooajaliselt (nt jõuluperioodil kaupluses), tasub sellega mahutite planeerimisel arvestada ette

Ühtlasi tasub jälgida, et eri jäätmeliikide mahutid oleksid visuaalselt eristatavad juba kaugelt — värvi või kuju järgi, mitte ainult sildi järgi. See vähendab eksimusi kiirustades.

Märgistus on sageli see osa, mida tehakse kiirustades ja mis seetõttu ei tööta. Tekst üksi, eriti väikeses kirjas, jääb kiirustavale töötajale tähelepanuta.

• Kasuta teksti kõrval alati ka pilti või ikooni, mis näitab, mis konkreetselt sinna kasti sobib
• Too näited, mitte üldnimetused — "kohvitopsid, joogipakendid, kilekotid" töötab paremini kui pelgalt "pakend"
• Märgi ka see, mis kindlasti EI sobi antud kasti, kui see on korduv probleemikoht
• Uuenda silte, kui jäätmekäitleja nõuded või kogutavad liigid muutuvad — vananenud sildid tekitavad segadust

Ühtne visuaalne süsteem

Kui ettevõttel on mitu kogumispunkti eri ruumides, tasub kasutada läbivalt sama värvikoodi ja sildistiili. See aitab töötajal ära tunda õige mahuti ka uues ruumis või teises hoone osas, ilma et peaks iga kord uuesti silte lugema.

Ükski märgistus ega mahutite paigutus ei asenda selgitust, miks sorteerimine on ettevõttele oluline ja kuidas see täpselt käib. Uue süsteemi juurutamisel tasub sellele pühendada natuke aega — lühike tutvustus koosolekul või siseveebis annab palju parema tulemuse kui ainult siltide üleöö vahetamine.

• Tutvusta uut süsteemi enne selle rakendumist, mitte tagantjärele
• Määra üks vastutav isik või meeskond, kes jälgib süsteemi toimimist esimestel nädalatel
• Anna tagasisidet, kui midagi ei toimi — näiteks kui üks kast täitub liiga kiiresti või teine jääb tühjaks
• Uutele töötajatele lisa sorteerimise tutvustus sisseelamisprogrammi, mitte eraldiseisva lisainfona

Harjumuse kujunemine võtab tavaliselt paar nädalat kuni paar kuud, olenevalt meeskonna suurusest ja sellest, kui palju muudatus senisest käitumisest erineb. Esimestel nädalatel on tavaline, et osa jäätmeid satub ikka valesse kasti — see ei tähenda, et süsteem ei toimi, vaid on osa harjumuse väljakujunemise protsessist.

Enamik ebaõnnestunud sorteerimissüsteeme jagavad mõnda samadest vigadest. Need on suhteliselt lihtsad tuvastada ja parandada, kui neid teadlikult otsida.

• Liiga palju eri jäätmeliike korraga kasutusele võtmine — parem alustada 2–3 põhilise liigiga ja laiendada hiljem
• Kogumispunktid paigutatud loogikast lähtudes, mis ei arvesta töötajate tegelikku liikumisteed
• Sildid ainult tekstiga, ilma visuaalse vihjeta
• Puudub selge vastutaja, kes jälgib, kas süsteem päriselt toimib
• Segamini jäätmed (nt toidujäätmed pakendite hulgas) puhastamata enne mahutisse panekut
• Süsteemi ei uuendata, kui ettevõtte tegevus, ruumid või töötajate arv muutub

Kõige sagedasem viga on soov lahendada kõik korraga. Astmeline juurutus — kõigepealt papp ja pakendid, seejärel bioloogilised jäätmed, vajadusel hiljem ka spetsiifilisemad liigid — annab enamasti püsivama tulemuse kui korraga kõike hõlmav suur muudatus.

Sorteerimise õnnestumist saab jälgida ka ilma keerulise mõõtmissüsteemita. Mõned lihtsad tähelepanekud annavad piisavalt infot, et otsustada, kas midagi vajab kohandamist.

• Kas segaolmejäätmete konteineri maht on pärast liigiti kogumise kasutuselevõttu vähenenud
• Kas eri liikide mahutid täituvad ühtlaselt, mitte üks tühjalt ja teine ülevoolavana
• Kas segaolmejäätmete hulgas leidub ikka veel palju liigiti kogutavat materjali (nt pappi, mis oleks pidanud minema eraldi kasti)
• Kas töötajad küsivad endiselt tihti, kuhu miski läheb — see viitab, et märgistus või asukoht vajab selgemaks tegemist

Nende tähelepanekute põhjal tasub süsteemi paari kuu tagant üle vaadata ja vajadusel kohandada — kas kogumispunktide asukohta, mahutite suurust või märgistust. Pidev väike kohandamine annab parema tulemuse kui algselt liiga keerulise süsteemi loomine, mida keegi hiljem ei jaksa hooldada.

Liigiti kogumine ei ole ainult keskkonnahoiu küsimus — sellel on ka otsene rahaline mõju. Segaolmejäätmete käitlus on üldjuhul kallim kui liigiti kogutud materjalide käitlus, kuna segunenud jäätmed vajavad täiendavat sortimist ja osa neist lõpetab ladestamisega, mis on kallim lahendus kui taaskasutus.

• Väiksem segaolmejäätmete maht tähendab enamasti harvemat tühjendusvajadust ja seega väiksemat äraveokulu
• Puhtalt kogutud papp ja pakendid on käitlejale lihtsamini töödeldavad, mis võib kajastuda ka lepingutingimustes
• Vale jäätmeliigi segamine õigesse kasti (nt toidujäätmed pakendite hulgas) võib kaasa tuua terve koorma ümberklassifitseerimise segaolmejäätmeteks
• Pikas perspektiivis tasub sorteerimissüsteemi ülesehitamisse pandud aeg end ära just väiksemate käitluskulude kaudu

Kulude mõju on eriti märgatav ettevõtetes, kus jäätmete kogumaht on suur — näiteks laokompleksides või kauplustes, kus pakendijäätmeid tekib iga päev. Seal võib läbimõeldud sorteerimine mõne kuu jooksul anda selge erinevuse võrreldes olukorraga, kus kõik jäätmed liiguvad ühtesse konteinerisse.

Tasub meeles pidada, et kulude vähenemine ei toimu üleöö — see nõuab, et süsteem oleks juba mõnda aega toiminud ja töötajad oleksid harjunud õigesti sorteerima. Seetõttu ei tasu esimese kuu tulemuste põhjal veel järeldusi teha, vaid vaadata pikemat perioodi, näiteks kvartalit.

Kui ettevõttes pole seni jäätmeid üldse liigiti kogutud, tasub alustada väikeselt: vaadata nädala jooksul, mis jäätmeid tekib kõige rohkem, paigutada selle jaoks üks selgelt märgistatud kogumispunkt kõige loogilisemasse kohta ja tutvustada seda töötajatele. Kui see esimene samm töötab, on järgmiste jäätmeliikide lisamine juba lihtsam, sest süsteemi loogika ja harjumus on olemas.

Suuremate koguste või mitme jäätmeliigi puhul (näiteks kui ettevõttel tekib regulaarselt ka haljastusjäätmeid, ehitusjäätmeid või on plaanis ruumide tühjendamine) tasub kaaluda, kas jooksva äraveo kõrval on mõnel perioodil mõistlikum tellida konteiner suurema koguse korraga käitlemiseks.